Harta 12 ja e-kaasamine

Pean  takistuseks kodaniku ja riigi vahelise dialoogi tekkel  kodanike vähest võimet dialoogi astuda.  Kommunikatsiooni valdkonnas on selle kasvuhaiguse nimeks „digitaalne lõhe“ s.o digitaalne kuristik. Selleks, et evida ülevaadet tuleviku arengutest ja mineviku suunamärkidest,  vajab kodanik digitaalset kirjaoskust. Sellist, mis võimaldab kasutada tänapäeva meedia valdkonna kogu riistastikku ja tarkvara ja selle kaudu võimaldab näärata kodanikul   iseennast ja oma kohta maailmas, omada iseseisvat mõtlemist. Teadlik kodanik on suutlik oma elukorraldust määrama ja seadma vajalikus suunas.

Maailm on tõesti kibekiirelt muutumas ja silmade sulgemine tõeluse ees maksab end  kätte.

2006 aastal e-kaasamise konverentsil Tallinnas kogetud vajadused muutusteks  digitaalse kirjaoskuse valdkonnas ei ole senini kodaniku tasandil tuntavad

Infovoog on ühepoolne ja ebaadekvaatne.  Jätab soovida teema asetus avalikel foorumidel ja e- kaasamise alaste jatkukõneluste järjepidevus. Nüüd Vabariigi Presidendi asumisel Euroopa Nõukogu digitaalse arengu koostöörühma, peaks valitsus  pöörama enam tähelepanu e- kodaniku võimekuse tõstmisele ja kohalike vabatahtlike infokeskuste võrgu  jõustamisele, kes saaksid vabaalgatuse korras viia läbi kodanike koolitust nende praktilise elu kontekstis vajalike teadmiste püüdmiseks ja rakendamiseks. See oleks odavaim ja otstarbekohaseim viis kodanike järjeleaitamiseks.

Lisana allpool Palade Teabetoa blogi muljeid 09. juunil  2006 aasta e-kaasamise konverentsilt Tallinnas.

MONDAY, JUNE 12, 2006

·                                 Palade Teabetuba Hiiumaal

Infoühiskond ja meie.Koduse hõllanduse tõi silme ette seekordne infoühiskonna foorum, mis toimus reedel 9. juunil 2006 Tallinnas, e-kaasamise konverentsi nime all. Vaateväljal ikka need korduvad ja tuttavad salakivid, mis aasta- aastalt künnimehe ees välja tulevad ja tunnistamist leiavad. Eest ära veeretamiseks on aga rohkem väge vaja, kui ühiskonnal praegu on. Marju Lauristin andis teemast ülevaate sotsioloogi pilguga.
Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofesor markeeris põhilisi väljaulatuvaid takistusi vahe kaotamisel vaimse ja tehnoloogilise keskkonna vahel.
Need olid esiteks hariduse ja sisu tekitamise probleem lastele ja noortele.
Teiseks ametnike, asutuste ja ametkondlike instantside oskus ja soov tulla interneti keskkonda, tulla siiralt dialoogi, tõesti tahta arutleda probleeme.
Ta ütles:”Ma tahaks rääkida ühiskonna mikrokoest. Eesti ühiskond ei liigu demokraatliku avatud dialoogi poole, ka mikrotasandil mitte.
Siit tuleneb kolmas probleem, meie tehniline areng, meie ligipääs kaasaegsetele vahenditele ja meie ühiskonna sisuline arengu faas, mis puudutab suhteid ühiskonnas , mis puudutab arusaamu, töö organiseerimist, võimu organiseerimist, valitsuse organiseerimist, nende vahel on mitte digilõhe, vaid ajalõhe. Tehnoloogias oleme edasi jõudnud, aga meie vaim, meie sotsiaalsed suhted, meie arusaam ühiskonna asjadest on jäänud teisele poole metsa.
Ja kuna need on jäänud teiselepoole metsa, siis ka meie rahaeraldused, poliitilised sihiseaded, meie hariduspoliitika, infopoliitika tegelikult ei vasta nendele tehnoloogilistele nõuetele. “
Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofesor markeeris põhilisi väljaulatuvaid takistusi vahe kaotamisel vaimse ja tehnoloogilise keskkonna vahel.
Need olid esiteks hariduse ja sisu tekitamise probleem lastele ja noortele.
Teiseks ametnike, asutuste ja ametkondlike instantside oskus ja soov tulla interneti keskkonda, tulla siiralt dialoogi, tõesti tahta arutleda probleeme.
Ta ütles:”Ma tahaks rääkida ühiskonna mikrokoest. Eesti ühiskond ei liigu demokraatliku avatud dialoogi poole, ka mikrotasandil mitte.
Siit tuleneb kolmas probleem, meie tehniline areng, meie ligipääs kaasaegsetele vahenditele ja meie ühiskonna sisuline arengu faas, mis puudutab suhteid ühiskonnas , mis puudutab arusaamu, töö organiseerimist, võimu organiseerimist, valitsuse organiseerimist, nende vahel on mitte digilõhe, vaid ajalõhe. Tehnoloogias oleme edasi jõudnud, aga meie vaim, meie sotsiaalsed suhted, meie arusaam ühiskonna asjadest on jäänud teisele poole metsa.
Ja kuna need on jäänud teiselepoole metsa, siis ka meie rahaeraldused, poliitilised sihiseaded, meie hariduspoliitika, infopoliitika tegelikult ei vasta nendele tehnoloogilistele nõuetele. “
Eestipoolse osavõtjana tekkis võimalus jälgida sündmusi e-ühiskonna arengul naaberriikides.
Leedu regionaalsed programmid infoühiskonna tasakaalustatud arenguks on muljet avaldavad. Viimase kolme aastaga on loodud alus 1000 kogukondliku arengu suunitlusega maainfokeskusele. Projekt toimib Leedu riigi, ärimaailma ja Euroopa tugifondide baasil. Projektil on portaal e-teenuste pakkumiseks, siia ulatuvad kohalikud ja kaugemad kontaktid.

Nende eesmärgiks on luua avalik ruum kogukonna kommunikatsiooniks, kogemuste jagamiseks, üldkättesaadavate harivate materjalide varamu tekitamiseks ja halduseks, osaluse toetamine.
Sarnaseid eesmärke pidas silmas ka M.Lauristin Tallinnas e-kaasamise temaatikat käsitledes:

Tsiteerin “…interaktsioon eeldab ka inimvahendajat, masin ei tee seda tööd ära. Jutt ei ole toimetajast, kes tõmbaks välja seda, mis ei ole sobiv. On vaja loovat toimetajat, seda, kes oleks kodus infokeskkonnas, toimetaja, kes suudab panna lingi. Loeb lugu ja ütleb, ma tean selle kohta rohkem , teeb sest tekstist interaktiivse teksti. Teeb interaktiivset teksti, viib kokku eri portaale, selliseid, mida vaatame ministeeriumide ja Riigikogu juures. Tavakasutaja ei teadvusta kõike, toimetaja, kes teeb interaktiivset teksti, viib kokku eri portaale. Ta teab, meil on arhiiv, kogu, ajalehed. Inimvahendaja on vajalik. Inim-interpreeti on vaja. Selle arendamine on professionaalse oskuse ja raha küsimus, väga paljud ei oma raha, hoitakse kokku inimvahendaja koolituse, loomise
 ja maksmise pealt .”

Olime Budapestis koos Võru Kaika Maanaiste Seltsi esindaja ja kodulehe valmistaja AndyKarjusega.http://http://www.metsamoor.ee/news/showarticle.php?articleID=68 Nemad on suutnud luua ja üleval hoida Kaika kandi atraktiivset ja sisukat kodulehekülge. See sisaldab efektiivset turundusteavet, mis tõi “Metsamoori perepargi” turismitaludesse möödunud aastal 12 500 külastajat. Selline kohaarenguroll võiks teabetubadel olla levinum. Paraku puuduvad teabetubade juhtidel ja töötajatel kodulehtede tegemiseks ja infotööks laiemad koolituse ja arendamise võimalused. Teabetoad, kui rahvaalgatus, ei ole Eestis avaliku huvi keskmes, nagu nad on seda Leedus või Ungaris.
Avalik dialoog ei näi ka mu kodukoha-Hiiumaa- omavalitsustes olevat populaarne. Vaid Käina valla kodulehel säilib avaliku foorumi dialoogivõimalus. Teiste valdade kodulehed on end sest tülist vabastanud.
Tõnu Otsason
Palade Teabetuba